Kuldar Kirikal: Vana maja väärib uut võimalust
Artikkel Delfi Moodne Kodu – 5.oktoober 2023.a.
„Meie kõigi kodukandis on lagunevaid maju või „tondilosse”, millele võiks anda uue hingamise. Lihtsam on ehitada uus maja „põllule”, kuid tegelikult võiks aina enam panna rõhku ajalooliselt väärtuslike hoonete renoveerimisele. Sealjuures on oluline roll omavalitsuse, Muinsuskaitse ja arendajate koostööl,” sõnab Pärnu kinnisvaraarendaja Miston Capitali arendusjuht Kuldar Kirikal, kes avastas linatööstuse aida potentsiaali Pärnus.
Arendajad vaatavad linna ja selle hooneid veidi teise pilguga kui suurem osa inimestest – kui tavaliselt nähakse lagunevas hoones ja võssa kasvanud ümbruses õudust, mis võiks parem olemata olla, näeb arendaja selles potentsiaali. Silme ees hakkab jooksma visioon, mis seal olla võiks, kuidas tuua kokku modernne ja ajalooline. Tihtipeale jäävad sellised projektid aga idee tasandile, sest kahtluskohti on palju – kas projekt tasub end ära? Kui keeruline on ehitusloa taotlemine või koostöö Muinsuskaitsega? Vaatame näidet linatööstuse aidast Pärnus.
Pole ületamatu ettevõtmine
Jah, uue maja ehitamine on kindlasti lihtsam. Varasemalt on vanade majade „taastamise” puhul kasutatud lahendust, kus lammutati vana maja ning ehitati selle asemele samas stiilis uus hoone. Lihtsam? Jah. Kuid see pole see – nii ei säilitata tegelikult maja algupära, kaob ajalooline hõng. Kui hoone on ajalooline, arhitektuuriliselt omapärane ning seda on tehniliselt võimalik ja mõistlik päästa, tasub seda kaaluda. Värske kogemuse põhjal võin öelda, et see pole nii ületamatu ettevõtmine, kui esmapilgul tunduda võib.
Hiljuti otsustasime Ülejõel hakata taastama vana linatööstuse aita, Beti aita – kolmekorruseline, punastest tellistest maja, millel on kirju ajalugu, kuid mis on praeguseks „kolemajaks” kujunenud. Kahtluseid jagus ning projektiga alustamise osas lõpliku otsuse tegemine võttis aega ligi poolteist aastat. Ühel hetkel toimus läbimurre. Läksime vana hoone juurde kohapeale, vaatasime välja kolmanda korruse aknast, nägime kauneid vaateid ja mõistsime, miks siia 19. sajandil maja rajati – sel hetkel saime aru, et see maja väärib võimalust. Sellest majast saab nüüd Vagabondi loftid.
Koostöös sünnivad ägedad lahendused
Linatööstuse aida projekt näitas, et koostöö Muinsuskaitsega pole nii keeruline, nagu tihtipeale arvatakse. Kõigi eesmärk on, et vana hoone ei saaks rohkem kannatada, et sellega tegeletaks ning säilitataks olemasolev. Sealjuures tooksin välja, et arendajate ja Muinsuskaitse vaheline koostöö on eriti viimastel aastatel oluliselt paremaks muutunud – töötatakse ühise eesmärgi nimel, räägitakse erinevad seisukohad läbi. Selliste kompromisside abil loodud lahendused on need, mis linnaruumi päriselt rikastavad.
Ehitusloa taotlemine on vana hoone taastamise juures aeganõudvam ja keerulisem kui uue hoone puhul – sellegipoolest ei saa öelda, et see oleks midagi ületamatut. Kõige suurem väljakutse on olemashoone kehtiva olukorraga arvestamine – mida seal teha saab, arvestades korterite võimalikku suurust, aknakohti, maja kõrgust, vaheseinu ja palju muud. See on justkui legoklotside kokkupanek – kui uue maja puhul on paindlikkust rohkem, siis vana maja vajab individuaalset lähenemist ning algupära säilitamist. See ei tähenda, et maja peaks olema täielikult vana stiili, vaid annab võimaluse viia kokku ajaloolise ja modernse. Mida rohkem piiranguid on, seda enam paneb see arhitektid ja arendajad mõtlema – nii sünnivadki omapärased lahendused nagu Vagabondi loftide puhul näeme.
Arvestada tuleb mahukate töödega
Ajaloolist hoonet korda tehes tuleb arvestada, et eelarve on suurem kui lihtsalt vana maja renoveerimise puhul. Näiteks linatööstuse aida puhul jäävad alles hoone seinad ja vaheseinad – see tähendab, et olemasolevaid seinu tuleb hakata soojustama, vajadusel mõningaid osi kiviga katma. Sisuliselt tuleb uus maja ehitada olemasoleva sisse ning samas teha ka taastamistöid. Loomulikult on uue hoone ehitamine soodsam, kuid siis poleks projektil ka sellist isikupära – ei kujutaks ju ette, et näiteks Volta loftide või Klaussoni kommivabriku asemele oleks ehitatud täiesti uus hoone, jättes paiga ja hoonete ajaloo kõrvale.
Kindlasti ei ole uute hoonete ehitamine halb või vana taastamine alati ainuõige lahendus – igal hoonel on oma aeg ja koht. Sellegipoolest julgustaksin arendajaid ja teisi osapooli andma vanadele hoonetele võimalust ning nägema lahendusi seal, kus see esialgu keeruline tundub. Nii aitame taastada või säilitada meie hoonete väärikat ajalugu, tuua linnaruumi omapära ning anda kogukonnale midagi tagasi.
Tutvu Vagabondi loftide arendusega lähemalt.
